Mõni aeg tagasi alustasin kirjutamist, kuidas Aelevad kassid ja kogu kontseptsioon üldse päevavalgusele end ilmutas ja postitasin siis
sissejuhatuse.

Nüüd on:

I osa

Jaa… ühel päeval koristasin oma nostalgiakasti. See on asi, mis ehk paljudel on, asjad, mis on mingil moel tähtsad, emotsionaalse
väärtusega, tähenduslikud. Aga kuna argielu müriseb iga päev järjest valjematel tuuridel, rändab nostalgiakast lõpuks keldrisse.
Kuni ühel päeval on tunne, et kui koristaks keldrit natuke. Kohe on selline suurema puhastuse isu.

Nostalgiakastist tuli välja terve pakk joonistusi, mida olen just nendel emotsionaalsetel põhjustel säilitanud.
Ma tean, et olen suurema osa neist kunagi hävitanud, aga palju on veel alles ja seal see oligi – Kassid, kassid, kassid, jne. 1995.

Selline on pealkiri ühel joonistusel, mis teiste vahelt pudenes. Ja neid joonistusi oli tegelikult isegi kaks.

See kõik oli juba üle 20 aasta tagasi! Ja mida mina üldsegi ei mäleta. Aga minu keha mäletab.

See oli tõeline avastus – sain teada, et kassid – Aelevad kassid, on ju tegelikult juba ammu minuga sama jalga käinud. Aga ju siis oli neil just nüüd õige aeg end meelde tuletada.