Mõte roosadest kassidest on juba tükk aega olemas olnud. Ilmus ta nägemusena mulle silme ette ja siis jäi kuklapoolele püsima.
Aga kuidas neid saada ja kuhu neid paigutada? Roosa, kahvaturoosa, vanaroosa, lõheroosa. Kevadine, õrn ja elegantne.

Läbi mitmete katsetuste selgus, et roosa istub ilusti hallil põhjal. Arvasin, et nüüd on asi korras ja ilusad kotid võivad tulema hakata.
Ent võta näpust !

Esimesed roosad katsed olid täiesti mööda. Hall taustatoon püsis imekombel paigal ja temaga oli asi klaar, aga roosa …
Kord lillakas, kord fuksia, kord kollakas, siis liiga hall. Liiga hele ja liiga tume. Liiga vale iga kord. Roosa värvi kättesaamine kujunes
omamoodi väikeseks sõjaks. Värviproove aina kogunes. Ühel hetkel juba tundus, et ohoo, nüüd peaks küll õnnestuma, aga ei.
Oli vara veel hõisata.

Kui juba hakkasid päevad valgemaks minema ja päike kõrgema kaarega käima, oli natuke hapu tunne juba kallal, et kas siis ei saagi seda va roosat ?! Mis mõttes ?

Tuli natukeseks värviproovid silma alt ära saada ja mõtiskleda. Paljude kompromisside tulemusena olin juba valmis leidma kuldse
kesktee, kui trükkal, värvivõlur, ütles, et ta ühe lahingu veel peab. Olin nõus.

Ja võit oli meie !

Tulid roosad kassid hallile põhjale just sellised, nagu mul kuklas oli olnud nägemus. Ja aega võttis see ligi 3 kuud.

Helehall riidest kott roosade sangadega. Peal roosad kassid. Sees roosa pael helkurile.

“Mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi ära anna alla”, W. Churchill