Kassikohvikus Nurri valitseb vaikne ärev ootus. Miskit on teoksil. Aga mis? Kassid kõnnivad edasi-tagasi, edasi ja tagasi. Üks suur sein on puhtaks tehtud ja välja on toodud redel, vanad ajalehed ja üks ahvatlev ja hästi põrkav kustutuskumm koos klõbinal veerevate harilike pliiatsitega. Midagi ju on ometi tulekul? Jah on.

Kassikohviku perenaine Helen on toonud poest terve poti musta värvi ja mõned nädalad kavandatud ideest on saamas reaalsus. Aelevad kassid “tulevad” seinale. Suurelt, mustalt ja range vurrukomisjoni valve all.

Esimesed viis kassi valmisid kokku kuue tunniga. Kui kohvik külastajatele juba suletud oli, olin mina lae all selle päeva viimase – @kassiga ametis. Kõrgust kartes ja kikivarvul leti peal turnides, tõmbasin viimaseid kriipse magava kassi sabasse. Kui pintsli langetasin ja ümber keerasin, vaatas minu poole alt üles 7 säravat silmapaari. Komisjon kiitis seina vurre turritades ja vaikides heaks. Kuna maalingud võtsid kaua aega, siis jõudsid kassid vahepeal ka tukkuda, eriti Kipsuke, kes on ju alles väike. Magama jäädes võttis ta väga eeskujulikult @kassi kuju.

Tegelikult on seinale joonistamine natuke teistmoodi küll kui paberile, aga põnev ja nii mõnus on ju pintsliga võõbata. Kassid arvasid, et sama mõnus on ka läbi värvi kõndida ja omalt poolt ka midagi lisada. Kuid nende lepingus oli punkt, et käpajälgi võib teha lakke. Sellega aga keegi nõus polnud ja nii jäi töö sealt poolt siis katki.

Hiljuti valmisid ka 3 kollast kassi ning tegelikult on mõnele kassile veel ruumi, eks aeg näitab, kuidas kujuneb ja kuidas praegused end üleval peavad.

Suur-suur aitäh kohvikule, kassidele ja Helenile, kes Aelevad kassid seintele lubas!